Jane: sünnitus oli kui maraton, hingamine on väga oluline!
Väga suur tugi oli kindlasti ka mu abikaasal, kes oli suurepärane sünnituse treener ja motivaator (kujutan ette, et maratoni läbimine on midagi sarnast). Tema kohalolu andis kirjeldamatult palju jõudu juurde. Mäletan, et peale sünnitust mõtlesin kohe, et kindlasti teeksin seda veel.
Pisipõnn Amelia kasvab tõesti nii kiiresti, varsti saab juba poole aastaseks. Kuud mööduvad lausa tuhinal. Ja ma polekski arvanud, et beebid võivad nii armsad olla. Iga päev on üks suur avastusretk.
Sünnituseelne aeg möödus minu jaoks tegelikult rahulikult. Kartuse tunnet ei tekkinud. Mäletan, et hüpnosünnituse kursusele tulles olin veidi selle tunde pärast mures. Isegi, kui sünnitegevus pihta hakkas, võtsin seda kui loomulikku kulgu (kuigi eks ikka uskumatu oli mõelda, et lõpuks on kõik see, milleks päris pikalt valmistusin, käes).
Sünnitus oli ise esmaraseduse kohta ettearvatavalt pikk. 22. juuni õhtul hakkas tegevus tasakesi pihta ja Amelia sündis 24.juuni varahommikul. Aktiivse sünnitusena läks kirja 16 tundi. Presside aeg kestis ka mul üsna kaua, mitu tundi. Valuvaigistitena kasutasin naerugaasi, mida soovitati mul lõdvestumiseks proovida. See toimis väga hästi. Lisaks oli palju abi lõõgastavast duššist (vanniisu ei tekkinudki, võib-olla seepärast, et siis olid kuumad ilmad).
Tuhude vahel olevad pausid andsid mulle palju jõudu juurde ja nüüd tagantjärgi vaadates saan aru, kui targalt ikka inimese organism töötab.
Mulle meeldis, et ämmaemand (Evelin Gross), kes meie väikese vastu võttis, lasi kõigel loomulikult minna, näiteks ei hakanud ta ise lahklihalõiget tegema, vaid rebendid tekkisid ise. Hiljem õmblemine ei olnud samuti valus. Eraämmaemandat me ei võtnud ja võin öelda, et kogu personal oli väga toetav ja sõbralik.
Peale sünnitust otsustasin siiski lasta oksütotsiini süsti teha platsenta väljutamiseks, sest mu rauatase oli väga madal ning keha oli päris kurnatud pikast sünnitusest. Kuigi vaim oli värske. Kokkuvõttena saan öelda, et pean enda sünnitust täitsa loomulikuks.
Hüpnosünnituse koolituselt võtsin kaasa tugeva hingamistehnikate pagasi. Mina ja mu abikaasa saime neid tuhude ajal väga hästi rakendada.
Olen üpris kindel, et tänu sellele ei olnud Amelia sündides lillakas ja sai Apgariks 10/10 (arvestades seda pikka protsessi). Amelia sündis tegelikult kaks nädalat oma eeldatavast tähtajast varem. Väga suur tugi oli kindlasti ka mu abikaasal, kes oli suurepärane sünnituse treener ja motivaator (kujutan ette, et maratoni läbimine on midagi sarnast). Tema kohalolu andis kirjeldamatult palju jõudu juurde. Mäletan, et peale sünnitust mõtlesin kohe, et kindlasti teeksin seda veel.
Peale koju saamist võtsin koheselt imetamisnõustajatega ühendust (mäletan, et loengul rääkisid, kui oluline see on, et varakult reageerida). Kuigi mõlemad imetamisnõustajad olid toredad, siis paremini tundsin ennast teise imetamisnõustajaga (Karolin Köörna). Kõige rohkem probleeme oligi mul alguses imetamisega, mis lahenes pärast kahte kuud.
Suur tänu veelkord juhendamise ja heade nõuannete eest! Lisaks teadmiste kogumile tekitas hüpnosünnituse kursus tunde, et olen teistega sarnases olukorras ja me ei ole oma kaaslasega üksi.
