Hirmu mõju sünnitusele
Ilmselt on kõik naised kuulnud sünnitusega seotud hirmulugusid, üks kogemus raskem kui teine. Kas see aga peab nii olema? Mis juhtub sünnitustoas, kuhu koos sünnitajaga hiilib märkamatult kaasa HIRM?
Teadlik lapseootel naine valmistub sünnituseks kindlasti füüsiliselt hästi ette – käib näiteks rasedate võimlemistunnis ja õpib sünnituseks sobivaid asendeid. Hea füüsiline ettevalmistus ja keha toonuses hoidmine raseduse ajal on väga vajalik ja aitab rasedusaegseid vaevuseid leevendada või hoopis ennetada. Kui palju pöörab lapseootel naine aga tähelepanu raseduse ja sünnitusega seotud emotsionaalsele ettevalmistusele? Kas on üldse oluline, mida naine raseduse ja sünnituse ajal mõtleb ja kuidas naise meeleseisund neid kehalisi protsesse mõjutab?
Ilmselt on kõik naised kuulnud sünnitusega seotud hirmulugusid, üks kogemus raskem kui teine. Ehk arvab mõni naine isegi, et sünnitus peabki olema naise elu kõige raskem ja hirmutavam kogemus ning et ei ole teist viisi selle protsessi kogemiseks. Mida lähemale sünnitusele, seda rohkem süveneb naises teadmatus ja hirm, mõnel lausa paaniline ärevusseisund. Ka sünnituse ajal sellises ärevusseisundis viibides toimub naise kehas automaatsete kehaliste protsesside jada, mis mõjutab otseselt sünnituse kulgu.
Meie kehas toimuvad tahtlikud reaktsioonid, mida juhime teadlikult ise, ja tahtmatud reaktsioonid, mis toimuvad automaatselt. Neid iseeneslikke reaktsioone juhib meie kehas autonoomne närvisüsteem, mis jaguneb kaheks: parasümpaatiline ja sümpaatiline närvisüsteem. Enamiku ajast viibime parasümpaatilise närvisüsteemi mõjualas, kus tunneme end hästi, meie hingamine on rahulik, toimuvad keha taastumisprotsessid ja vallanduvad õnnehormoonid oksütotsiin ja endorfiinid. Kui me tunneme hirmu ja ohutunnet, siis lülitub meie keha automaatselt sümpaatilise närvisüsteemi mõjualasse. See on meie keha tahtele allumatu reaktsioon ehk see toimub igal ajal täiesti automaatselt, kui meie mõtetes on mingisugune ohutunne. See on osa inimese ellujäämismehhanismist, keha kaitsereaktsioon, tänu millele oleme võimelised end ohuolukorras ilma pikemalt mõtlemata päästma. Paraku lülitub keha sümpaatilise närvisüsteemi mõjualasse ka siis, kui tegemist ei olegi eluohtliku olukorraga, vaid lihtsalt meie mõtetes on mingisugune hirm või ohutunne. Sama protsess, kus keha lülitab sisse kaitsemehhanismid, toimub meie kehas sünnituse ajal, kui tunneme hirmu- või ohutunnet.
Kui oleme hirmul, siis tunneme ise oma kehas selliseid tundmusi nagu kiirenenud südametöö, pinnapealne hingamine, peopesade higistamine, pinges lihased. Väliselt ei ole näha aga seda, et hirmul olles suunab meie keha hapnikurikka vere kaitseorganitesse ja kaitselihastesse. Seda ikka selleks, et olla valmis põgenemiseks, sest inimene tunneb ju hirmu. Oluline muutus toimub sel ajal ka inimese hormonaalsüsteemis – vallanduvad stressihormoonid, mis suruvad rahuloluseisundis tekkivad oksütotsiini ja endorfiinid alla.
Sünnitus on aga selline protsess, mida hoiab sujuvalt ja mugavalt töös justnimelt oksütotsiini ja endorfiinide vabanemine naise kehas. Samuti on äärmiselt oluline, et hapnikurikas veri oleks sünnituse ajal suunatud emakalihastesse, mitte aga käe- ja jalalihastesse ning südamesse ja kopsudesse, mis meil ohuolukorras põgeneda aitaksid. Paraku just nii juhtub, kui tunneme sünnituse eel ja ajal hirmutunnet. Emakas ei ole elupäästev organ ja jääb selles olukorras oma tööga hätta.
Naise meeleseisund sünnituse ajal mõjutab sünnituse kulgu uskumatult palju. Samuti sõltub naise meeleseisundist, missuguseid tundmuseid ta sünnituse ajal tunneb ja kuidas kogu sündmust hiljem kirjeldab. Rasedusaegne emotsionaalne ettevalmistus sünnituseks on füüsilisest ettevalmistusest olulisemgi, kuna mõjutab otseselt ka kõiki kehalisi protsesse.
Alusta positiivsete mõtetega juba raseduse ajal ja kogu ka sünnituse ajal kasutamiseks positiivseid enesesisendusi, et saaksid neile toetuda. Sünnitus on tõesti loomulik protsess, mida naise keha algusest lõpuni ise oskab.
Tänu heale ettevalmistusele on sünnitus kõige imelisem sündmus iga naise elus, mida alati naeratusega meenutada!
