Hüpnosünnituse kogemusi Tartust

March 29, 2019

Kadri lugu. 

Käisin suvel Tartu hüpnosünnituse koolitusel ja minu sünnituskogemus oli imeline!

Oli minu esimene sünnitus ja uskumatult lihtne, mõnus ja valutu!

 

Käisime elukaaslasega hüpnosünnituse kursusel 2018. aasta suvel, kui rasedus oli veel üsna algusjärgus. Esimene laps, esimene sünnituskogemus.

 

Olin juba enne lugema hakanud hüpnosünnituse raamatut ning sellest vaimustuses. Kursus aitas neid teadmisi kinnistada ja hingamistehnikaid lihvida. Samuti võttis maha hulga hirme, mis mul sünnituse ees olid. Pärast kursuse läbimist tundsin ennast eelseisva sünnituse suhtes hulga kindlamalt.

 

Ligi pool aastat hiljem, 24. detsembril, tunnen alakõhus hästi kerget pingetunnet, mis on iga 4 minuti järel. Kuna nn proovikokkutõmbeid oli mul ka enne esinenud, siis ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu. Keha harjutas eelseisvaks sündmuseks ning ei näinud tarvidust kuskile rutata. Varsti oligi kõik tavapärane ning sõitsime Põltsamaale, et koos elukaaslase emaga jõulupühi tähistada.

 

Pingetunne kõhus aeg-ajalt oli, siis jälle mitte. Siis oli rohkem. Heitsin pikali ja ajasin söömise vahepeal juttu, et kõhtu rahustada. See tunne ei olnud sugugi valus, pigem selline kõht krambis tunne. Ainus, mida mõtlesin, oli see, et kui nüüd varsti peaks õige asi toimuma hakkama, siis et Tartusse sünnitama jõuaks :D

 

Aga kojutuleku ajaks oli olemine juba nii ok, et otsustasin mitte isegi Maarjamõisasse kontrolli minna. Eeldasin, et ju keha harjutab ja tubli on. Sest see kokkutõmbetunne sai päris tuttavaks ja omaseks juba ning kõhuhingamisega ei olnud seda väga ebamugav taluda. Valus ei olnud see kordagi.

 

Enne magamaminekut hakkas selga tekkima pingetunne (nagu oleks päev otsa midagi seljalihastega toimetanud  ja need natuke kanged). See tunne läks intensiivsemaks, aga ei olnud midagi talumatut. Lugesin veel kõhubeebile raamatut, kuni pingetunne intensiivsemaks läks. Siis kuulasin Kiia ja Lenne poolt antud afirmatsioone ja püüdsin selga lõdvestades isegi magada (viimasest küll väga palju välja ei tulnud, aga usun, et tukastada ma ikkagi sain).

Kell 3 öösel käisin vetsus ja roosakas vedelik andis mõista, et võiks ikkagi Maarjamõisas kontrollis ära käia. Võtsime rahulikult, elukaaslane ajas ennast üles, jõi veel kohvi ja pani auto sooja. Mina keskendusin, sest kohati oli kõhu tegevus juba küllalt intensiivne (mitte valus, vaid kõhukrambitunne oli kuskil 5 minuti tagant). See oli kergesti ülehingatav, aga ega muule väga tol hetkel keskenduda ei tahtnud. Mõtlesin, et vahi, sünniharjutamine on kehal ikka väga südamelähedaseks saanud :D Panin afirmatsioonid kõrva, et keha rahustada. Sinna need jäid mängima kuni sünnituse lõpuni :)

 

Kella 4ks jõudsime Maarjamõisasse – läbi Emo ja sünnitusosakonda jalutasin vabalt – kõhukrampe vist autos ja sünnitusosakonda minnes väga polnudki. Või olid need nii harvad, et ei mäleta. Mõtlesin, et nonii, nüüd läheme teistpidi tagasi ja elukaaslase uni sai rikutud. Tehti KTG. Küsiti, kas valud on. Ei olnud ju, ainult pingetunne seljas. Ok, siis pool tundi ktg all kohati läksid need kõhukrambid ikka päris intensiivseks (aga mitte valusaks). Aga mugav seal külili olla poleks olnud, kui poleks hüpnosünnituse kõhuhingamist kasutanud. See aitas krambi üle hingata ja siis oli jälle väga ok jutustada ja oodata.

 

Mõne aja pärast tuli teine ämmaemand ja ütles, et kontrollime avatust. Suur oli tema (ja ka minu) üllatus, kui selgus, et mul on praktiliselt täisavatus ja läheme sünnitustuppa. Läbivaatuse käigus selgus ka, et veepõis on beebi pea ees terve ja veed tõepoolest puhkemata. Selge – beebi oli valinud ikkagi, et pühadeajal on tore sündida. Õnneks oli rahvast vähe ja saime vanniga tuppa.

 

Ämmaemand andis hea soovituse vete puhkemist oodates seljale dušši võtta – see oli täpselt see, mida mul seljapinge vastu tarvis oli. Küll aga leidsin mingil hetkel duši all lebotades (tõepoolest, nagu spas oleks olnud, nii mõnus oli), et kõhukrambid jäid ka kuidagi ära ja ei viitsi enam seal niisama liguneda. Ronisin vannitoast välja ja siis läks tegevus ka taas intensiivsemaks. Kõhukrambid tulid ja ronisin käpuli voodile ning tegin puusaringe, et neid üle hingata. Ja keskendusin.

 

Siis mingi aja pärast tuli oksendamistunne (aga õnneks oksendama ei hakanud) ning pressitunne (aga ma polnud kindel kas tohin pressida, sest veepõis polnud ju puhkenud). Takkajärgi kentsakas mõelda, et mida ma kahtlesin, aga igaks juhuks kahe esimese pressiga väga kaasa ei läinud ja ootasin, et ämmaemand tuleks ja saaks selle asja üle küsida. Tuli, kinnitas, et pressimine on väga ok, ning siis praktiliselt kohe avanesidki veed.

Selgus, et vanni ma siiski ei saa, sest veed olid rohelised. Pressid jätkusid, ajataju kadus /(protsess tundus tunduvalt lühem, kui see aeg, mida pärast raportist vaatasin). Afirmatsioonid kõrvaklappides aitasid muu  isoleerida ja sain keskenduda vaid pressi ajal sellele kaasa hingamisele. Valu ei olnud – kui pressitunne kadus, rääkisin juttu – küsisin vett jmt.

 

Mingi aja pärast pakkus ämmaemand, et võiks asendit vahetada. Olin nõus. Sain külili olles mõned korrad pressida, seejärel kuni lõpuni järi peal. Mulle sobisid mõlemad asendid, aga järil oli mu selg kuidagi tahapoole kaldus – oleks tahtnud rohkem ennast ettepoole ajada. Tol hetkel olin nii hasardis, et ei hakanud asendit korrigeerima, aga tagantjärele oleks keha soovinud veidi teistsugust asendit. Teinekord olen targem :)

Ämmaemand pakkus vahepeal välja, et kuna beebi oli sellise koha peal, kus nad südamelööke ei saa kuulata, siis ehk teeks lahklihalõike, et beebit välja aidata. Ning et võibolla hakkan väsima. Ütlesin, et proovime veel mõne pressiga. Mul oli energiat küll, pressitunne käis minu jaoks lihtsalt liiga harva, seega hingasin pressile juurde ka siis kui pressi polnud. Veel mõned pressid järil ja beebi oli käes (järil oli kaaslase tehtud õrna puudutuse massaazist õlgadele hästi palju abi – nii mõnus oli).

 

Muide, tegin presside ajal häält – aga mul ei olnud valus. See hääl tuli kuidagi iseenesest mu seest välja. Õnneks presside vahepeal tuli mul pähe seda kaaslasele ka öelda, et ta ei ehmuks. :)

 

Julgustuseks kõigile tulevastele sünnitajatele: hoidke mõtted helged ja oma beebi juures (pea puudutamisest on ka palju abi – sain seda teha kui vaid veidi pead oli tunda ja andis ikka palju jõudu küll). Muidugi on hea, kui veab sünnikaaslase ja ämmaemandaga, nagu minul, aga ise saab ikka palju ära teha, et oleks pehme ja valutu sünnitus. :)

 

Mille osas veel olen tänulik: kui asjad ei lähe päris nii, nagu ette kujutasid (nt mina ei saanud vanni sünnitada) või on vaja teha otsuseid (nt kas teha lahklihalõige või mitte), siis pea on selge ja te ei lase end rööpast välja viia ning saate vajadusel ise otsustada, mis on teie jaoks õigem. Uskuge endasse, naised!

 

Aitäh, Kiia ja Lenne, et te hüpnosünnituse tehnikat teistega jagate – see võimaldab nii vägevat kogemust, et seda on võimatu sõnades kirjeldada. Mäletan siiani sünnituse ajal seda tunnet ja mõtet, et see on nii äge ja võimas, mis toimub. Ei mingit hirmu :) 

Just sellise tundega võikski kõik naised sünnitada ja lapsed sündida!

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Uus

Hirmu mõju sünnitusele

February 17, 2019

1/2
Please reload

Viimased postitused

February 17, 2019

Please reload

Arhiiv
Please reload

Märksõnad