Minu esimese lapse imeline sünd – positiivne sünnituslugu Tartust!

Ma sain lahti oma hirmust sünnituse ees, tundsin end enesekindlalt ja sünnituse ajal oskasin keskenduda sellele, mis mind aitas. Teadlikul ettevalmistusel on nii suur roll ja olen õnnelik, et sain kõike seda kogeda juba oma esimese lapse sünnil!


Jagan hea meelega meie pere kogemust, sest vaatame sellele päevale tagasi rõõmuga. Meie poeg pidi sündima jaanuari keskpaigas ning päevaks, mil ta lõpuks tulla otsustas, oli ennustatud tähtajast üle läinud kümme päeva. Mulle oli antud ka saatekiri esilekutsumisele, mis pidanuks toimuma kolm päeva hiljem. Mõte esilekutsumisest tekitas minus ärevust ja omajagu pettumust, aga just eelmisel õhtul enne poja sündi olin sellega rahu teinud.


Umbes öösel kell kaks ärkasin ja tundsin, et nüüd vist on õige hetk käes. Istusin võimlemispallil, tegin puusaringe ja kuulasin julgustuslauseid. Minu jaoks osutus kogu sünnituse aja kõige kõnekamaks “Iga lainega tuleb mu beebi mulle lähemale”. Aina hingasin ja kordasin seda endale. Kella kuue paiku hommikul sõitsime rahulikult sünnitusosakonda. Kuna beebi oli ennast juba oodata lasknud, siis kartsin, et keskkonnavahetus mõjutab mind ja tuhud kaovad. Meid vastu võtnud ämmaemand oligi väga skeptiline ja näis esimese hooga arvavat, et saadab meid koju tagasi. Ma tundsin, kuidas see suhtumine hoogu maha võttis. Jäime läbivaatustuppa mehega kahekesi ja ütlesin talle, et see mõjutab mind väga. Mees julgustas mind hingama ja endale keskenduma. Kordasin peas aina “Iga lainega tuleb mu beebi mulle lähemale”. Tundsin, kuidas tuhud muutusid taas korrapäraseks. Õige pea tuli ämmaemand ja tegi läbivaatuse. Avatust oli neli sentimeetrit. Viisime asjad sünnitustuppa, panime küünla põlema, muusika mängima ja jäime isegi korraks magama. Kella kaheksa paiku hommikul tuli uus ämmaemand, kes meie poja ka vastu võttis. Meie ämmaemandaks oli TÜ Kliinikumis Eva Kuslap ja meil sujus koostöö suurepäraselt. Ta oli meie sünnieelistused läbi lugenud ja hüpnosünnituse meetodiga igati kursis. Hingasin tuhusid üle ringi kõndides, vannis, duši all ja vetsupotil. Lisaks oli meiega ka üks belglannast praktikant. Kuna olen ise õpetaja, siis lasin hea meelega õpilase meie poja sünni juurde. Ka temast oli palju abi: ta masseeris mu selga, julgustas ja hoidis kätt. Naerame nüüd tagasi vaadates, et meil oli rahvusvaheline sünnitus. Pool juttu rääkisime eesti keeles ja pool inglise keeles. Kokku kestis sünnitus 15 tundi ja 15 minutit. Täisavatuse saavutamise ajaks olin juba päris väsinud, sest algusest peale olid tuhud olnud väga väikeste vahedega. Peale mõningast J-hingamist soovitas ämmaemand proovida pressimist, ja kinnitas, et kui see ei sobi, siis läheme hingamise juurde tagasi. Minu puhul pressimine istus paremini ning õige pea juba märkasin, et ämmaemand pani tööle soojenduslambi ja võttis välja teki. Meie poeg sündis loomulikul teel vette, oli 3920 grammi ja 54 cm. Sünnihinne oli 9. Valuvaigisteid ei kasutanud.


Meie tunneme kindlasti, et ettevalmistusel oli väga oluline osa. Enne hüpnosünnituse koolitusel osalemist kartsin ma sünnitust väga ja aeg-ajalt tõi hirm isegi pisarad silma. Ma sain oma hirmust lahti, tundsin ennast enesekindlalt ning uskusin siiralt, et ma saan hakkama. Nii minu kui mehe jaoks oli tohutult oluline mõista sünnituse füsioloogilist poolt. Hüpnosünnituse raamatus oli sellest väga hea ülevaade. Suur tugi oli ka teadmisest, et mees on 100% kõigest teadlik ja igati pädev vajalikke otsuseid tegema ning tuge pakkuma. Ta tuli suurepäraselt toime. Lasi paraja vannivee, andis juua, hoidis mu kätt, julgustas, tuletas hingamist meelde, kutsus vajadusel ämmaemanda, tegi õrna puudutuse massaaži, tassis asju, pani muusikat. Tehnikatest ja nippidest oli minu jaoks kõige olulisem ikkagi hingamine. Oskus hingamisele keskenduda aitas tohutult palju. Tagantjärele vaadates ilmselt olen tänulik ka julguse eest kõiki erinevaid asendeid proovida. Ma tundsin, et olen oma liikumises vaba ja ei pea ootama ämmaemanda juhendeid, sest mul oli endal mitmeid mõtteid, mida proovida. Lisaks, nagu juba eelnevalt kirjutasin, olid sünnituse eel ja avanemise ajal minu jaoks tohutult abiks julgustuslaused. Ma leidsin selle ühe, mis mind kõnetas, ja kordasin seda mantrana.

Niisiis mõtlen ma sünnitusele tagasi kui ilusale lumisele päevale, mil sündis mu poeg. See oli eriline kogemus, mida sain oma abikaasaga jagada. Minu sünnitus ei olnud kindlasti valuvaba, küll aga oli see hirmuvaba ja seda tänu hüpnosünnituse kursusele.

Uus
Viimased postitused
Arhiiv
Märksõnad
Jälgi meid:
  • Facebook Basic Square
pehme sünni kool logo.png
  • Facebook
  • YouTube
  • Instagram

© 2020 HüpnoSünnitus. Kodulehe sisu loata kopeerimine keelatud.