Kerli ilus esiklapse sünnilugu: tundsin, kuidas beebi ise sünnituse ajal kaasa aitab.

Veetsin mitu tundi vaarikapõõsaste all neid rohides. Kohati tundsin, et see oli aias veel viimane töö, mis oli enne beebi tulekut tegemata ja veidi "hingel" ning kui see tehtud sai, siis õhtul ütlesin ka kõva häälega mehe kuuldes beebile: "Nüüd on küll kõik tehtud ja võiksid tulema hakata!" 🙂



Raseduse viimasel kuul tegelesin enamvähem igapäevaselt lõdvestusharjutuste ja hingamisharjutustega ning täpselt tähtajal, 2. juunil oli ämmaemanda visiit, kes tõdes, et beebiga kõik hästi, kuid pani ka arsti aja sealt paar päeva edasi. Arst vaatas beebi üle ning tõdes, et on suuremapoolne beebi (mida ma ise ka arvasin kohe) ning kuidagi õnnestus tal mind pehmeks rääkida, et pandi mulle 12. juuniks esilekutsumise aeg. Algselt taheti panna varasemaks, kuid palusin panna võimalikult hiliseks. Kohe peale seda, kui olin selle aja lasknud panna, sain aru, et sinna ma kindlasti ei lähe ning ka oma ämmaemand kinnitas mulle, et kui kõik on hästi ja ma tunnen, et ma ei taha minna, siis ma ei pea minema.


Teavitasin otsusest ka järelevalvet tegevat ämmaemandat, kes suutis taas kord panna mulle uue aja, kuid seda siis juba 15. juuniks. Igatahes hakkasin 2. juunist alates tegelema kõigega, mis võiks algusele kaasa aidata. Kuulasin koolituselt saadud salvestusi, vestlesin beebiga, kolm „S-i“, trepid, aknapesud jne. 9. juunil käisin ka Ireni juures akupunktuuris ning 10. juunil veetsin mitu tundi vaarikapõõsaste all neid rohides. Kohati tundsin, et see oli aias veel viimane töö, mis oli enne beebi tulekut tegemata ja veidi "hingel" ning kui see tehtud sai, siis õhtul ütlesin ka kõva häälega mehe kuuldes beebile: "Nüüd on küll kõik tehtud ja võiksid tulema hakata!" 🙂


Südaöö paiku külge keerates tuli väike hulk vedelikku ning ca tunni pärast sama lugu ja tundsin kergelt miskit, millest sain aru, et täna see hakkab juhtuma. Kolisin diivanile, et mees saaks rahulikult magada ning hakkasin hingama ja lõdvestuma. Teavitasin sms-i teel öösel kella 2 paiku ka oma ämmaemandat, et täna see juhtub, kes samuti soovitas puhata ja lõdvestuda. Hommikul 7 paiku olid tuhud intensiivistunud ning ca 8 helistasin taas ämmaemandale.

Ämmaemand küsitles ja kuulas mind veidi, kuid tõdes, et olen jätkuvalt liiga rahulik ja jutukas 😄.

Soovitas vetsupotil istuda, duši all käia ja jätkata hingamisega. Iga paari tunni tagant helistasime uuesti ning ca 1 paiku päeval olid tuhud juba sedavõrd intensiivsed, et ta arvas, et kui tahame, võime sammud sünnitusmajja seada.


Sünnitusmajja sõites tehti esmalt minule Covidi test ning mees pidi maski ette panema, kuid olin väga õnnelik, et mees kaasa sai tulla. Läksime sünnitustuppa ning avatus oli ca 3,5-4 cm ning jätkasin tuhutamist. Kuulasin afirmatsioone, kuid mingil hetkel tundsin, et vaikus on parem ja panin need kinni. Käisin korduvalt duši all, aelesin palli peal, ligunesin hetke ka vannis ning tuhud läksid järjest intensiivsemaks. Vannis olek ei sobinud mulle üldse, kuna tuhude vahed küll pikenesid, kuid tuhud ise olid intensiivsemad, seega tulin kiirelt välja.


Olin algselt arvanud, et tahan palju aega veeta pallil, tunda mehe suudlusi, silitusi ja massaaži, kuid kokkuvõttes oli parim, mis ta teha sai, mulle vee jootmine, otsaesise pühkimine ja söögi andmine ning duši alt tulles kuivatamine. Ta küll üritas alguses silitada ja masseerida, kuid ma tundsin, et mu oma pöidlad ja sõrmed jõudsid puusadel olles just õigemate kohtadeni ning muud polnud midagi vaja.

Kõige olulisem oli mehe kohalolek ja suurepärane oli see, et ta kuidagi tajus, et vaikus on parim - ma ei tahtnud mingit ergutust ega kiitmist ega lohutust, tahtsin lihtsalt olla ja vahel veidi kurta.

Mingil hetkel vaatas ämmaemand üle, et avatus kõigest 7 cm ja arvas, et siiski peaks väikse tilga appi võtma, kuna emakas laisa võitu. Ma usaldasin tema arvamust täielikult, kuid ütlesin, et kuna ma tean, et siis läheb kõik veel intensiivsemaks, siis tahaksin ma midagi ka valu summutamiseks. Ta pakkus, et ehk katsetaksime esmalt naerugaasiga ning olin sellega nõus, kuna mõte epiduraalist mulle ka väga ei meeldinud. Naerugaas aga meeldis väga ning tekitas kummalise veidi " purjakil" tunde, kuid seda ainult hetkedel kui seda hingasin. Igatahes üsna pea peale tilkade saamist tundsin vajadust istuda järile toetades vastu voodit ning nagu ma maha istusin tundsin ka vajadust pressida. Abikaasa helistas kohe ämmaemandale, kes tuli kohale ja tõdes, et ongi täisavatus.


Presside aeg kestis ca 1 tund ning minu arvates oli see osa pigem "kergem" osa sünnitusest kui eelnev ootamine. Lõpus tuli korra ka arst vaatama, kuid ei sekkunud ei minu valitud sünnituse poosi ega ka protsessi. Lihtsalt ühel hetkel ütles mulle ka ämmaemand, et kuna beebi on suur, siis teda päris välja hingata ei ole võimalik ja pean ikkagi veidi pressima ka.


Sellel perioodil tundsin selgelt, kuidas beebi ise ka tööd teeb, kuidas ta seal toksib ja end sätib jne. Ämmaemand kinnitas ka, et beebi ise otsib teed välja ja siis tuli meelde see teadmine, et beebi ise teab, kuidas tal on kõige parem ja mugavam tulla ning ta ise sätib ennast nii nagu kõige parem on.

Kõige olulisem ongi teada võimalikult palju kogu sünnituse protsessist ja usaldada oma keha ja beebit - nemad teavad, kuidas sünnitada ja sündida.

Ühel hetkel oli beebi mu kõhu peal ja tehtud see oligi - kella 22 paiku õhtul. Lahkliha piirkond jäi kenasti terveks, kuid emakasiseselt oli väike rebend, mille ämmaemand kokku õmbles. Beebi kaalus 4488 ja oli 55 cm pikk. Peale rinnale asetamist hakkas beebi kohe imema ilusa imemisvõttega ning saime ca 3 tundi olla koos abikaasa ja beebiga, peale mida pidi abikaasa sünnitusmajast lahkuma ja mina sain omaette tuppa. Beebi oli (ja on ka praegu) väga rahulik ja armas. Olime abikaasaga terve raseduse vältel kindlal veendumusel, et kui on rahulik rasedus, siis on ka rahulik beebi ja nii see läks 🙂.


Oma eelnevas kirjelduses ei kasutanud ma küll kordagi sõna valu, aga tuhud olid kokkuvõttes siiski intensiivselt valusad ning mingil hetkel ütlesin mehele ka välja, et "nii valus on". Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja nägin, et ta jagab seda valu, kuna ta lihtsalt ei saa selle leevendamiseks midagi teha. Mulle tundus, et "ära hingata" kogu seda valu ei saanud, kuid see valu oli tõepoolest teistmoodi ja mõtestatud.


Minu jaoks oli kõige suuremaks abiks teadmine, et:
  • ükski beebi ei ole oma ema keha jaoks liiga suur

  • beebi teab, millal on õige aeg tulla ja tuleb siis kui tema on valmis

  • beebi teab, kuidas tulla, tema ise annab märku, kuidas peaksin olema ja mida tegema

  • tuleb lihtsalt oma keha kuulata.


Olin isegi üllatunud, et valisin sünnitamiseks just järi, kuna selline istumine varasemalt ei olnud üldse mugav ja arvasin, et sünnitan teises poosis. Samuti oli suureks abiks arusaamine, kuidas sünnitus toimub, mis on "tähtaeg" ja arusaamine esilekutsumise vajalikkusest või siis mitte vajalikkusest.

Eelkõige tegigi kõike lihtsamaks sünnitusest ja selle võimalikust kulgemisest põhjalik arusaamine. Oma individuaalne ämmaemand oli muidugi ka täiesti suurepärane ja usaldasin ka teda 100 %.

Raseduse lõpu poole sain puusa ja seljavaevuste osas abi ka kiropraktik Gerly Truuväärtilt, massaaži Merike Villardilt ning korra käisin ka sünnitoetaja Iren Laidma juures, kes oli samuti super meeldiv inimene. Peale sünnitust piimapaisu tekkimise ajal võtsin ühendust ka Gertrud Treumundiga, kes käis meil kodus imemisvõtet üle vaatamas ja oli väga armas inimene. Igatahes tundus mulle, et ka raseduse lõppfaasis sattusin kokku õigete inimestega, kellel oli hea tunnetus ja vaimsus 🙂.


Kokkuvõtlikult arvasin ma juba päev peale sünnitust, et seda ma olen küll nõus uuesti tegema, lihtsalt rasedus on tüütu ning pärast taastumine samuti tüütu 😄.

Kursusest oli mulle kindlasti abi eelkõige tänu põhjalike teadmiste saamisele 🙂. Seega suured tänud!





Uus
Viimased postitused
Arhiiv
Märksõnad
Jälgi meid:
  • Facebook Basic Square
pehme sünni kool logo.png
  • Facebook
  • YouTube
  • Instagram

© 2021 HüpnoSünnitus. Kodulehe sisu loata kopeerimine keelatud.