Sünnituse käivitamiseks vaatas noor pere stand-up komöödiaid

February 11, 2020

Teadsin, et oma teise lapse sünniks pean ennast paremini ette valmistama. Otsisin võimalusi, mis aitaksid ja õpetaksid mind ennast sünnitama, mitte andma vastutust kellegi teise kätte. Paljud lähedased soovitasid võtta sünnituse juurde eraämmaemanda, kuid teadsin, et pelgalt eraämmaemanda kaasamine ei ole lahendus.

 

Tartu noore pere beebi tuli ilmale läbi ilusa ja rahuliku sünnituse. Pehmelt sündinud beebipreili ema jagas nii meiega kui Pere ja Koduga enda positiivset kogemust sünnituseks ettevalmistamisest ja lapse ilmaletulekust.

 

Peale esimese lapse sündi kohtusin mänguplatsil kunagise pinginaabriga, kes jagas minuga oma ilusaid sünnikogemusi hüpnosünnituse koolitusel õpitud meetoditega. Olin lihtsalt lummatud sellest, kuidas ta oma kogemustest rääkis. See oli nii inspireeriv ja tundus nii loomulik.

 

 

Kui jäin oma teist tütart ootama, siis paremaks ettevalmistuseks lugesin rohkem kirjandust, kuid hakkasin kohe ka uurima, kas Tartus samuti hüpnosünnituse kursuseid toimub. Minu õnneks ja positiivseks üllatuseks oli Pehme Sünni Kool juhendaja Lennega hakanud just Tartus kursuseid läbi viima. Peale esimest tutvustavat tundi oli meil mehega selge, et oleme õiges kohas ja soovime hakata end koos peatseks sünnituseks häälestama. Kursuselt saadud toetus oli väga laiapõhjaline.

 

Raseduse keskel diagnoositi mul täpselt piiripealne gestatsioonidiabeet. Ämmaemand andis kohe alguses mõista, et selle diagnoosiga üle 40 rasedusnädala mul last kanda ei lasta ning kui laps läheb suureks, siis juba varem. Olin sellest uudisest väga häiritud, kuna sünteetiline esilekutsumine ei tundu juba eos üldse loomulik. Otsustasin teha enda poolt kõik, et oma vere suhkrunäidud normis hoida, et laps saaks ilusti areneda ja tulla ise õigel ajal. Ämmaemand määras sünni tähtaja keskmise 40 nädala järgi. Kuna minu esimene sünnitus algas loomulikul teel keskmisest hiljem (41+2), siis olin päris kindel, et minu rasedus on ka seekord pikem kui 40 nädalat. Kogu protsessi vältel andsin endale aru, et kõik otsused teen lähtuvalt kõhubeebi seisundist. Vajadusel olin valmis ka esilekutsumiseks, aga kui kõik on korras, siis pidasin kõige tähtsamaks sünnituse loomulikku algust.

 

Oma veresuhkru näidud suutsin ma raseduse vältel normis hoida, toitusin mitmekesiselt ja liikusin iga päev. Kuigi minu enesetunne oli igati hea ja ka kõhubeebi näitajad olid normis, siis hoolimata sellest hakati raseduse lõpupoole mind esilekutsumisega survestama. Tundsin, et vajan veel osapooli, kellega arutada ning kes mind sellel hetkel toetaks, kuna ei saanud esilekutsumise vajalikkusest lõpuni aru. Sellises olukorras on alati õigus küsida näiteks mõne teise meditsiinitöötaja arvamus juurde. Õnneks sain nii kursuselt kui mitmelt poolt mujalt toetust, et lõpliku otsuse teen ikkagi mina. See oli nii oluline toetus ning jälle väike meeldetuletus, et olin ju algusest peale soovinud selle sünnituse puhul vastutuse enda kätesse võtta. Sain julgust, et astuda oma arstidega dialoogi ning jõudsime nendega konsensusele, et jälgime lihtsalt beebi seisundit lõpus tihemini ning esilekutsuminegi sai kaks korda edasi lükatud.

 

Nagu olingi arvanud, siis beebi hakkas ise tulema 4 tundi enne kolmandat esilekutsumiseks määratud aega. Olen selle eest nii tänulik, et julgesin astuda arstidega dialoogi ja leidsime nii parima lahenduse vastavalt minu ja beebi reaalsele seisundile, mitte vaid ette antud juhenditest, arvestamata konkreetseid asjaolusid. Ka teadusuuringute tulemused ütlevad, et kui gestatsioonidiabeet on kontrolli all, on riskid oluliselt väiksemad.

 

Sünnituse loomulikuks käivitamiseks vaatasime partneriga muuhulgas stand up komöödiaid, jõin teesid ning proovisin ka punktmassaaži, mida kursuse juhendaja soovitas.

 

Niisiis, olin ärganud esilekutsumise päeva varahommikul kell 5 ning märke sünnitusest ei olnud. Olin pettunud. Keerasin külge, et edasi magada, kuid siis saabus esimene tuhu. Oh seda rõõmu! Olin ootusärevuses ning ei olnud eales teist tuhu nii suure õhinaga oodanud. Ei möödunud kaua aega, kui saabus ka teine. Peale poolt tundi oli selge, et korralik sünnitegevus oli alanud!

 

Mäletasin oma kursuse juhendaja viimast lauset meie kirjavahetuses. „Kullake, katsu hakata lõdvestusega pihta esimesest tuhust alates!" Nii ma siis seal voodis sättisin ennast mugavasse asendisse ja proovisin lõdvestuda. Kuulasin afirmatsioone ja vikerkaarelõdvestust. Olin seal olnud rahulik ja rõõmus pea tunni, kui arvasin, et pean mehele teada andma, et varsti on sünnitusmajja minek. Kirjutasin ka emale, et ta hakkaks tulema ja oleks abis vanema tütre hoidmisel. Ema saabus rekordilise kiirusega ja mees hakkas meile hommikusööki valmistama.

 

Mina läksin pessu ning lasin veel mööda selga voolata, mis aitas säilitada lõdvestunud olekut. Tuhud olid sellel ajal keskmiselt iga 3-4 min järel. Keskendumine muutus raskeks aga siis, kui ärkas meie tütar. Tütar otsis väga minu tähelepanu ning tunnetas iga meelega, et tänane hommik on teistmoodi kui tavaliselt. Mina muidugi tahtsin lapsele palju lähedust pakkuda, kuna see oli tõenäoliselt viimane hommik, kus tema on ainuke laps. Muutusin natuke härdaks ning ütlesin mehele, et ma ei suuda endale enam keskenduda ning on parem käia kontrollis ja võimalusel sünnitustoas edasi keskenduda.

 

Kell võis olla hommikul 8 kui liikusime autosse. Kogu selle lühikese maa jooksul olin 2 tuhu üle hinganud. Haiglas läksime kohe sünnitusosakonda. Arst vaatas, et ma ei ole päris sünnitaja nägu, kuid pärast läbivaatust ja sünnitegevuse jälgimist otsustati meid ikkagi sünnitustuppa saata, kus meid võttis vastu juba ämmaemand. Mees ulatas ämmaemandale meie sünnitusplaani ning tutvustas põgusalt tausta (hüpnosünnituse koolituse läbinud jne). Ämmaemand ütles, et tema ise pole selle meetodiga niiväga tuttav, kuid ta on varemgi hüpnosünnitajaid näinud ning tänu sellele aimab meie soove.

 

Ämmaemand lubas soovi korral meil haigla territooriumile jalutama minna. Mina aga soovisin jääda sünnitustuppa, et saaksin hakata endale ja beebile keskenduma. See oli järjekordne hetk, kus tundsin, et olin endaga kontaktis ja oskasin enda soove ka selgelt väljendada. Uurisin ämmaemandalt vette sünnituse kohta, kuid ämmaemand põhjendas meile ära, miks ta ei soovitanud meil kohe vanni minna, vaid lubas hiljem uuesti olukorda analüüsida. Jäime nõusse. Küll aga soovitas ta suure võimlemispalliga duši alla istuma minna, kui mul selleks soovi on. Olin hommikul tundnud voolava vee positiivset mõju ning soovisingi kohe duši alla minna.

 

Kogu edasine sünnitegevus on mul ajaliselt ja sisult suhteliselt häguselt meeles. Mäletan, et läksingi kohe duši alla pallile ning mees suunas sooja vee alaseljale, mis aitas lõdvestumisele oluliselt kaasa. Olin täiesti omas maailmas, keskendunud, hingasin.

Mingil hetkel märkasin, et tuhud on muutunud intensiivsemaks ja kestvuselt pikemaks, kuid sellest hoolimata olin saavutanud sellise lõdvestumise taseme, kus ma enam ei pigistanudki mehe kätt ega valamut.

 

Ühel hetkel tuli ämmaemand ja soovis teha läbivaatust. Kuna minul endal oli ka huvi teada, kuidas asjad edasi arenenud on, siis nõustusime. Meie üllatuseks oli emakakaela avatust juba 6 või 7 cm. Ämmaemand kuulas doppleriga südamelööke ja oli rahul.

Siit edasi on mul asjade kulg häguselt meeles kuni hetkeni, mil ämmaemand soovis, et ma läheksin KTG jaoks voodisse pikali. Kui ma uurisin, kas neil sellist KTG aparaati ka on millega saaks püstijalu mõõtmisi teha, sain vastuseks, et ei ole. Nõustusin vastumeelselt ja läksin voodisse külili asendisse. Olin sellest asendi muudatusest väga häiritud, ning andsin sellest ka ämmaemandale teada. Siis aga saabus ruumi arst, koos kellega sooviti veel ühte läbivaatust teha ning olin taas nõus. Tuli välja, et avatust oli 8 või pigem vist juba 9 cm.

 

Proovisin endiselt olla võimalikult sünnitegevuse juures ning mitte mõelda, suhelda ja ebameeldivustest mitte häirida lasta. Arstidega suhtles peamiselt minu mees. Mees hiljem ütles mulle, et arst vist oli soovitanud lahkliha lõiget teha, kuid ämmaemand ise oli meie eest välja astunud ning arstile öelnud, et perekond tõenäoliselt seda teha ei soovi ja kiiret pole. Olen õnnelik, et ämmaemand oli ennast meie soovidega kurssi viinud ja seisis meie hea eest väljas!

 

Tulin lõpuks voodist maha ja tahtsin uuesti duši alla minna, et kaotatud rütm taastada, kuid millegipärast jäin hoopis voodile nõjatudes palli peale keskenduma ja hingama. Palusin mehel alaseljale vajutada, kuna tundsin, et vana hea „alaselja sünnitus" oli saabunud.

 

Ei läinud kaua, kui palusin, et mees aitaks mind tualetti minna. Kohale jõudes ei olnudki enam nagu vaja. Seda nähes hakkas ämmaemand rahulikult beebi tulemiseks ettevalmistusi tegema. Mees tõi mu pallile tagasi, kuid mina tundsin taas, et pean ikka minema. Sellepeale läks ämmaemand uksele ja palus ruumi abi kutsuda, kuna läheb „asjaks"! Ämmaemand säilitas rahu ning kuulas veel doppleriga südamelööke. Vahepeal oli ta mulle järi valmis pannud, nagu olin sünnitusplaanis soovinud. Juba ämmaemand küsiski, kas mulle sobib järile tulla, kuna me oleme väljutuse perioodi jõudnud. Olin väga rõõmus ning mees toetas mind terve aja selja tagant. Juba tundsingi seda meeletut survet, mille terve mu keha üle võttis. Mõistsin, et see surve ongi press, mida mul esimese sünnitusega ei õnnestunud tunda või õigemini ära oodata. Mind valdas täielik õnnetunne. Mees tuletas nüüd mulle meelde kursusel õpitud spetsiaalset hingamistehnikat selleks sünnitusfaasiks ja ma sain sellega suurepäraselt hakkama! Olin valmis, et ämmaemand palub mul pressid üle hingata, kuid seda palvet ei tulnudki. Iga pressi ajal pahistasin õhku J-hingamise meetodiga välja ja nii umbes 4-6 korda ning kell 13:11 saabuski meile armas tütar. Beebi anti kohe mulle rinnale ning kuna ta hingas ilusti ja värvus roosakaks, olin oma elu õnne tipul! Abiarst oli meie üllatuseks nõus seda hetke ka telefoniga jäädvustama.

 

Edasi toimus kõik nagu ikka, mind toimetati voodisse ja beebi oli kogu aja minu rinnal. Kõik toimetasid ümberringi vaikselt ning valgus oli hämar. Beebi oli vaikne, roosa ja suurte pärani silmadega. Seda arstide poolt tihti oodatud kisa ei tulnudki. Pean ütlema, et see ilus sünnitus mõjutab meie elu tänase päevani!

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Uus

Hirmu mõju sünnitusele

February 17, 2019

1/2
Please reload

Viimased postitused

February 17, 2019

Please reload

Arhiiv